Mu sõbranna teeb torte ja kooke ja naudib seda täiel rinnal, mina aga pole koogi küpsetamisest kohe üldse huvitatud. Sõbrannal tekkis idee proovida maalitud tordi tegemist ja kutsus mind seda maalingut tegema. Väljakutse oli huvitav ja ma muidugi nõustusin. Kuna tort läks tuttavale inimesele siis ma väga hullult ei kartnud ka midagi nässu keerata.
Käisime tordipoes ja ostsime kolm põhivärvi – punase, kollase, sinise. Tegemist oli pastaga. Ma isegi ei oska seda ühegi värviga võrrelda – selline paks ja geeljas värv, mida viinaga lahjendatakse, et heledamaid toone saada.
Kuna kogemus puudus ja katsetada ei saanud väga kusagil, siis tuligi katseeksituse meetodil värvima hakata. Kuna otsest teemat polnud välja mõelnud, siis paar esimest asja mis pähe tulid – olid kalad ja maasikad. Kalad oleks sünnipäeva lapse tähtkuju. Samas sellega seostus endal kohe, kuidas päris paljud on rääkinud, et söövad kreemitorti heeringaga 🙂 Ja no ei olnud eriti isuäratav. Jäid siis maasikad. Need olid kindlapeale minek. Sõbranna küll oleks vaarikaid tahtnud aga mul ei löönud kohe kuidagi pilti ette, millised on vaarika lehed ja õied. Ja ainult marjad poleks vist eriti ägedad olnud. Kui siis võibolla suurelt aga kui see oleks nässu läinud siis poleks sinna enam eriti midagi maalida ka olnud.
Alustasin maasika marjadest. Kuna mul värvi ja martsipani omavahelisest reageerimisest õrna aimugi ei olnud siis olin alguses üsna ettevaatlik. Lõpuks hakkasin vaikselt asja jagama ka. Ma ütleks, et see on midagi portselani ja akvarelli maali vahepealne asi. Hajutamisel kasutaks edaspidi svammi- vähemalt suurematel pindadel. Portselani tehnikaid saaks kõiki suhteliselt hästi kasutada, ma arvan. Värvid sulandusid üksteisega päris hästi. Samas tekkis natuke see probleem, et kui värv oli niiske ja ma olin sinna mitu kihti värvi pannud, siis kippus aluspind nähtavale tulema ja martsipan kergelt “kooruma”. No umbes nagu siis kui sa paberile akvarelle kannad ja pintsliga liiga kaua ühte kohta “nühid”.
Nii et maasika marjadega ma pärast eriti rahul ei olnud. Lehed tulid juba palju ilusamad. Ühesõnaga, mida kauem maalisin seda kindlamaks tunne läks ja lõpuks sai üks päris okei asi esimese korra kohta 🙂
Minu panus siis selline
Teinekord peaks ehk rohkem aega varuma, et värv vahepeal kuivada saaks ja mõni kontuur kindlamalt ja paremini peale kanda. Lehe rootsud saidki natuke kannatada just sellepärast, et värv oli täiesti märg ja pintsel liikus natuke omatahtsi mitte nii nagu mina tahtnud oleks.
Väike äpardus juhtus ka. Maasika õie juures kukkus pintslil ots ära ja “kõik kohad” olid sinist värvi täis. Selle tõttu sai õis ka natuke liiga sinine ja selle taha tuli väike leht joonistada, et ma suudaks ise hiljem ka seda torti vaadata 🙂 Aga lõpp tulemus oli väga äge!
Harjutamisruumi on rohkem kui küll aga täiesti võimalik, et teeme kunagi koos veel mõne tordi 
Maitse on see, mis loeb 